Tänapäev

Põhja-Aafrikas asuv Maroko on Euroopa ja Aafrika tsivilisatsioonide ristteeks ja seda nii geograafilises kui ka kultuurilises mõttes, sest vaatamata oma asukohale on riigil väga tugev ajalooline side Andaluusiaga ning soov saada tulevikus oma koht Euroopa Liidu riikide seas.

Kauges minevikus kuulus riik berberite hõimudele, kuid VII sajandist saadik on praegust Marokot valitsenud araablased ja moslemid, kes nimetasid ta Magreb el-Aqsa’ks ehk kõige läänepoolsemaks muslimi riigiks maailmas. Tänapäeval elab Marokos umbes 32 miljonit inimest, kellest 99,1% moodustavad berberid ja araablased. Raske on määratleda nende etniliste rühmade osakaalu, sest araablased on suhteliselt hästi assimileerunud. Üldlevinud on kahe kogukonna vahelised abielud ning mõnedes piirkondades ei saa inimese päritolu kindlaks teha käitumuslike tunnuste järgi. Ajalooliselt peetakse Lõuna-Marokot ja Atlasi piirkonda berberite maaks, kuid mitmete sajandite jooksul kestnud ühiskonna protsessid on mõjutanud ka selle ala elanikke.

Alates XX sajandi 50ndatest aastatest muutus Maroko ühiskonna struktuur drastiliselt. Traditsiooniline hõimuühiskond asendub kaasaegse euroopaliku perekonnamudeliga, riik hakkab liikuma turumajanduse suunas ning järjest rohkem pööratakse tähelepanu indiviidi väärtustamisele. Prantsuse protektoraadi alt pääsemisega 1956. aastal algab uus ajastu, mis sunnib Marokot tegelema arengut takistavate probleemidega: põhirõhk pannakse kirjaoskamatuse, töötuse ja vaesusega võitlemiseks.

Aastast 1956ndast aastast on Maroko iseseisev riik, mille valitsemisvormiks on konstitutsiooniline monarhia. Riigipeaks on kuningas, kes on ühtlasi ka sõjavägede pealik ning tõsiusklike vaimne valitseja. Marokol on ka oma valitsus, kahest kojast koosnev parlament ja mitmeparteiline poliitiline süsteem. Kui valitsuse koosseis on kuninga kontrolli all, siis parlamendi koosseis selgub rahvahääletuse teel.